Kasutades ära väga häbeliku päikesepaistet, kogunes Razão Automóveli meeskond terrassile, et rääkida muust kui autodest – me ei talunud enam oma uudistetoimetuse 14-tunnist sulgemist, et pidada loenguid „neljast rattast”. Ja nagu igas töökaaslaste/sõprade grupis tavaks, toimus kogu tegevus selle joogi maitsega, mida serveeritakse värskelt ja mis on ekstraheeritud odrast. Jook, mille nime ega marki ma ei mäleta, vabandust…
Jook läheb, jook tuleb ja ei läinud kaua, kui filosoofia hakkas minu peas toimuvaid sündmusi üle võtma. “Kohtukord laua taga! Guilherme esitab ettepaneku," ütles Tiago Luís.
Poisid, autod on nagu meie,” ütlesin. Naer järgnes üksteisele enam kui 8000 p/min juures, kuid mind katkestati kohe: Lähme siis tagasi autodest rääkimise juurde? Tõsiselt?! Aitab... - ütles Diogo lootusetult naeratades.
Ilmselgelt sain sõnumi kätte... tingimused ei olnud täidetud, et ma saaksin "asjast" rääkida. Aga ma läksin koju ja mõtlesin sellele, mida ma ei öelnud. Ja mida ma ei öelnud, on see, et autotööstuse kasv sarnaneb meie, inimeste, kasvuga. Kas nad ei usu? Nii et loe…
beebi etapp
Nagu inimlapsed, olid ka esimesed autod kasutud. Nad ei teinud enamat kui purunesid, tekitasid tööd, kulusid ja peavalu. Täpselt nagu imikud. Nende kahe vahetu kasulikkus? Mitte ühtegi. Kuid üldiselt oli mõlemal inimkonna õnn nende peale panustada, sest neil oli/on lootus, et ühel päeval stsenaarium muutub/muutub. Beebid kasvavad meesteks ja autod on kasvanud ja muutunud kasulikuks, nagu näeme järgmises peatükis.Hea, et me esimesel tagasilöögil alla ei andnud…
lapsepõlve etapp
Peale sünnitusfaasi tuleb lapsepõlv ja nii nagu inimestel, nii ka autodel avaldus see faas samamoodi. Umbes 1910. aasta paiku võisime juba autoga majast lahkuda ja olla (peaaegu...) kindlad, et saabusime seal ratsa, mitte hobuse seljas.... Inimlikus mõttes võrdväärne lapse toidupoodi võid ostma saatmisega ja tema toomisega... võid. Ei mingeid nätse ega komme…
Igatahes, selles etapis, nagu lapsed, ei teinud autod ikka päris seda, mida tahtsime või nii nagu tahtsime. Neil olid "rahuhood" kõige ja mitte millegi peale ning lahendus saavutati vaid haamriga (laste puhul on sellest vahendist loobutud). Rooliseadmed olid algelised, pidurid olematud ja muud juhtnupud olid lennuki keerukusega.
noorukiea staadium
Kui lapsepõlv läbi saab, saabub kõige huvitavam vanus… Aupakmatu “kabinetiaeg”. Või autode puhul “garaažiiga”, tuntud ka kui noorukiea. Selle faasi võime paigutada tagasi 60ndate algusesse ja lõpu 90ndatesse.
Autod hakkasid sellel eluperioodil olema tõeliselt "sõidetavad". Jõud hakkasid tõusma ja toimusid esimesed suured avastused. Lõppude lõpuks oleme teismeeas, kas pole? Ja see peegeldub rooli taga. Mõned autod on "vastutustundetult" võimsad, tugevate traaverside ja põlenud pidurdamise pärast tõelised hullud. Vahet pole, kas “keha” saadab “hinge” hoogu… selleks on vaja tugevaid emotsioone! Filtreid pole…
Ohutus, see autotööstuse vaene sugulane nii palju aastaid, oli praktiliselt lisavarustus.
Täiskasvanueas
Jõuame siis täiskasvanuikka ja ootamatult saabuvad ka kohustused. Taas, nagu inimeste puhul, on ka autode puhul kohustused rasked…
See otsene leke ilma katalüsaatorita, mis võrdub keele augustamisega? Unusta ära! See peab andma teed vähem kuuldavale heitgaasile, sest nüüd oleme vastutavad ja oleme tõeliselt mures tsikaadide ja ritsikate paljunemistsükli pärast (mis teatavasti sõltuvad mürasaaste puudumisest). Seal olid mõned naabrid, kes pidid olema nende putukatega kaugelt seotud ...
Liitrid ja liitrid õlut?! Vabandust, bensiin. Ka nendel on päevad loetud. Märgusõnaks on kokkuhoid ja mure homse jätkusuutlikkuse pärast. Suured mootorid hakkavad väikestele turbiinidele ruumi andma.
Meelelahutus pole samuti enam teema nr 1. Elektroonika tungib meie autosse, nii nagu meie õhtud vallutab telefirma. Ülesõidud muutuvad väikesteks libisemisteks ja läbipõlenud pidurid asenduvad jonnaka ABS-süsteemi vingumisega.
Ja just siin toimub auto "osaline" emantsipatsioon. Ta lõpetab selle tegemise, mida me tahame, et teha ainult seda, mida ta tahab. Need on veojõu, rooli, pidurdamise ja muu juhtnupud.
Võib öelda, et siin kirjeldatud auto täiskasvanud etapp vastab praegustele aegadele. Nagu ma varem ütlesin, siis kusagil siin Razão Automóvelis "võib täna isegi invaliid silmad kinni ja kergete narkootikumide mõju all rajal korralikke aegu teha". See ei ole tänapäeval autode "vanemlikkuse" aste.
Mis on järgmine?
Seni on inimene ja masin käitunud ühtemoodi. Seal oli nii beebisid, lapsi, teismelisi kui ka täiskasvanuid. Autode õnneks on siin veed lahku. Erinevalt meist ei saa autod kunagi vanaks.
Kuhu siis meie armastatud masin läheb? Usun, et tee on auto "dehumaniseerimine". Varem kui hiljem annab mägiteel põlenud kumm teed arvutile, mis meie eest sõidab. Täielikult ohutult, kuid ilma igasuguse apellatsioonita. Objekt, mida me nii väga armastasime, on muutumas "seadmeks". Üha enam elektrilist, puhtamat ja ohutumat.
Auto emantsipeerub ja muutub täiesti iseseisvaks. Inimene ei ole enam "juhiks", et saada "juhitavaks". Süsteemid, mis praegu meid lihtsalt parandavad, asendavad meid tulevikus isegi. Kui see on halb? Võibolla mitte.
Teedel päästetakse palju elusid. Ja lõpuks saame alati loota 90ndate ja 80ndate (ja miks mitte 2000ndate?) lugupidamatute laste peale, kellel on meie garaažides alati vangistatud koht. Ja muide, visioon: unistan, et tulevikus saavad selle riigi hipodroomid ja erateed autojuhtidele omamoodi kaitsealaks, kus vanad hiilgused saavad alati “jalgu sirutada”. Ja nii ka meie... Lõppude lõpuks, autod ei vanane, eks? Ja mis puudutab meid, siis pole enam tagasiteed... oleme ratta vastu alati kirglikud. Millised teismelised!